Esimene päev

Meil oli vaja jõuda kella 10ks Pietasse Saint Luke´i haiglasse praktikale. Nagu me juba varem mainisime, oli teada ainult aadress, aga mitte see, kuidas sinna saab.

Kuna saabusime eelmisel õhtul väga hilja, siis ei jõudnud täpsemalt uuridagi, kus asub meile lähim bussipeatus. Korterikaaslase sõnul asus see kohe ümber nurga, kuid meil ei õnnestunud seda üles leida. Õnneks juhatas naabruses elav vanahärra meid õigesse kohta ja soovitas kõigepealt pealinna Vallettasse sõita, ning sealt edasi järgmisele bussile minna.

Maltal on vasakpoolne liiklus, mis esialgu ajab samuti segadusse. Tegelikult me ju ei teadnud isegi seda, millises suunas Valletta asub. Kuna bussist siiski nädalapiletit osta ei saanud, tuli seda Vallettalt otsida. Märkasime kohe pisikeste kioskite peal kirevaid silte - nädalapilet 21€.

Valletta bussiterminal on väga suur ja kõik kohad on busse täis. Me ei teadnud, millised bussid Pietale sõidavad ning kus kohast need täpselt väljuvad. Ei jäänudki muud üle, kui küsida kelleltki abi. Juhtusime kokku toreda härraga, kes kavatses sõita samas suunas. Ta näitas meile, millises peatuses väljuda ning kuhu poole edasi minna.

Lõpuks jõudsime enamvähem õigesse kohta. Haigla hoonete kompleks on väga suur, seega meil ei olnud aimugi, kuhu meie peaksime minema. Jällegi küsisime abi ja meid juhatati õige ukseni.

Selleks, et hiljem ilusasti koju tagasi jõuda helistas töökaaslane meie elukoha Paola linna politseijaoskonda. Ta küsis konkreetsemaid juhiseid, kuidas jõuda San Gorgi tänavale, kus on meie korter. Teine töökaaslane joonistas plaani kohast, kus peatuses peaksime bussist väljuma ning millises suunas edasi liikuma. Meie peatus oligi sellesama politseijaoskonna ja vangla kõrval. Nad märkisid meie jaoks üles kõik bussinumbrid, mis seda peatust läbivad (kokku 15 bussi). Tänu põhjalikule eeltööle olime kõik üsnagi kindlad, et saame koju jõudmisega hakkama.

Otsebusse töökohast koduni ei sõida, seega tuleb esmalt ikka Vallettasse sõita. Sealt läksime bussi peale ning sõitsime rõõmsalt kodu poole. Esimest korda linnas ringi sõites, siiski ei suutnud ära tabada, et olime juba oma peatusest mööda sõitnud. Küsisime bussijuhilt ja tema arvas, et vist oleme õiges kohas, et väljuda. Ei politseijaoskonda ega vanglat polnud läheduses näha.

Kusjuures, meid juhatati veidike maad edasi, kus tõesti uksel oli kirjas malta keeles politsei, kuid järgev tänav ei kandnud plaanile joonistatud nime. Siis me küll enam midagi aru ei saanud, kas oleme vales kohas või on meie kaartike vigane. Küsisime jälle abi ja meil soovitati 5 peatust tagasi sõita. Ka bussijuht oli sõbralik ning andis märku, et oleme õigesse kohta jõudnud. Leidsime ka õige teeotsa ülesse, kuid siis tekitas segadust plaanile joonistatud teine nimi.

Kõige tulusamat infot lootsime saada politseijaoskonnast. Seale töötaja mäletas hästi, et tema poole on juba täna sama küsimusega pöördutud ning soovitas mitte muretseda ning minna sedasama teed otse edasi kuni näeme oma tänava nime. Läksimegi otse, tänav lõppes ringteega, aga San Gorgi nimelist tänavat vastu ei tulnud. Ringtee ääres seisis üks politseinik, kes soovis meid lahkesti abistada, kuid ei leidnud oma kaardilt sellist nime. Teine politseinik autoga, soovitas minna paremale kuni pargikeseni ja seal vastas ongi õige koht.

Pargi leidsime, aga tänavat mitte. Saime abi ühelt kohalikult mehelt, kelle nutitelefon leidis lõpuks San Gorgi tänava üles. See oli veel veidi eemal, ega paistnud kohe silmagi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Maltal orienteeruda on ikka väga keeruline. Tänavad on kitsad, käänulised ning väga palju on tõuse ja langusi. Isegi majad ja tänavanimed on üksteisele suhteliselt sarnased. Kohalikud inimesed, aga on üllatavalt sõbralikud ja abivalmis ning suhtlevad vabalt inglise keeles.

PS! Malta rahvas ütleb, et kui ära eksid, sõida alati Vallettasse ;)

Reis Maltale

Meie, Anneli ja Raili, oleme need 2 õnneliku, kellele on antud võimalus Erasmus+ projekti kaudu reisida Matlale ja siin läbida 30 päeva pikkune praktika.

Malta on Eestist peaaegu 4000 km kaugusel. Selleks, et kohale jõuda, pidime sõitma lausa kahe lennukiga - tehes vahemaandumise Viinis. Kumbki meist ei olnud varem lennukiga lennanud, seega olime natukene ärevil.

Juba Tallinna lennujaam tundus meie jaoks päris suur. Oleme tänulikud sõbrale, kes oskas meid lennujaamas juhendada. Ilmselt oleksime ise selle peale mõttetult aega kulutanud. Andsime pagasi ära ning jäime oma lendu ootama. Olime päris üllatunud, kui lennukisse sisenemiseks pidime õue minema. See oli päris pisike lennuk, võrreldes sellega, mida olime ette kujutanud.

Lendamine ise polegi nii jube, kui me kartsime. Tõusmisel lähevad mõned korrad kõrvad lukku. Maandumine tundub pisut ebameeldivam. Lennu ajal närisime igaks juhuks pidevalt nätsu, et vältida kõrvade lukku minemist. Lõpuks ei tahtnud enam nätsu nähagi :)

Viinis tuli meie lennukile buss vastu ja viis meid lennujaamani. See lennujaam oli tõesti suur. Juba oligi vaja abi küsida, millises suunas edasi minna. Järgmise lennuni oli aega 3 tundi, aga tahtsime enne veenduda, et kõik vajalik on korda aetud. Otsisime kohta, kust saaksime oma pardakaartid kätte, et tollist läbi saada. Selgus, et need saab alles hiljem, enne lennule minekut lennuväravast.

Malta lennuk oli suurem ja uhkem. Aknast saime veel piiluda, kuidas meie kohvrid lennukisse jõuavad. See polnud väga meeldiv vaatepilt, kuna pagasit koheldi üsnagi hoolimatult. Istmete kohal olid ekraanid, kust sai jälgida lennuki hetke asukohta, kõrgust ja välistemperatuuri. Pileti hinna sees oli ka söök, milleks oli põhimõtteliselt sai tomati, juustu ja pestoga. Pudel vett lisaks. Kohvi ja muu snäkki eest pidi juba ise maksma (esimesel lennul oli kohv tasuta).

Ka Malta lennujaamas tuli meile buss vastu. Kohvreid ei pidanud väga kaua ootama, kuid need olidki veidi kannatada saanud. Mõlemad õnnelikud, et reis nii hästi läks. Hakkasime oma vastuvõtjat otsima, keda ei paistnud kusagilt. Peale 15 minultilist ootamist helistasime vastuvõtja numbrile, mis ei vastanud. Päris õnnetu tunne tekkis. Leidsime veel teise numbri, millele helistada. Sealt lubati asja selgitada ja tagasi helistada. Tunne muutus veelgi ärevamaks, sest väljas läks aina pimedamaks ja meil ei olnud isegi oma ööbimiskoha aadressi, võtmetest rääkimata. Lõpuks kui tagasi helistati, lubati 15 minuti pärast takso järele saata.

Kui viimaks taksojuht tuli, olime oodanud ja muretsenud juba peaaegu terve tunni. Tema vabandas, et ei saanud lihtsalt varem tulla. Saime tema käest ümbriku, milles olid võtmed ja paberid "vajaliku" infoga. Seal olid kirjas vastuvõtjate aadressid, aga mitte mingisugust infot, kuidas sinna saada. Kohale jõudes olime täiesti kurnatud. Pea valutas ja halb oli olla, kuna polnud isegi korralikult süüa saanud.

Soovitame teistel esmakordsetel lendajatel mitte üle mõelda ja võimaluse korral kõht korralikult täis süüa. Lõpuks läheb ikka kõik hästi :)