Ärkasime kell 6.00, kella 9ks olime sadamas. Buss sõidab Vallettalt sinna üle tunni aja. Huvitav oli see, et praami pilet tuli osta alles Gozolt tagasi tulles ja see maksis alla 5 euro. Hop-on-hop-off bussi pileti ostsime kohe sadama juurest ühe noormehe käest ainult 15 euroga (muidu maksis 18). Praam oli paksult rahvast täis ja väga kärarikas, justkui oleks laadale läinud, aga õnneks kestab sõit ainult pool tunnikest.
Teises sadamas juba bussid ootasid meid. Istusime rõõmsalt ülemisele korrusele, panime kõrvaklapid pähe ja ootasime väljasõitu. Järsku tuli meie juurde neiu, kes käskis maha minna, kuna oleme vales bussis. Siis alles tutvusin kaartiga ja nägin, et pool teekonnast on üht ja teine pool teist värvi. Arvasin, et nüüd on küll pahasti, ostsime vist vale pileti ja saame ainult poolt Gozo saart näha. Õnneks tuli välja, et busside värvivahe tuleb erinevates firmadest, aga kaartil olevad erinevad värvid bussi marsruudist.
Sõitsime kohe saare teise otsa, et paadikestega sõitma minna. Bussis on tasuta wifi ja kõrvaklappidega on võimalik kuulata sihtkohtade tutvustust ning ajalugu. Hirmus tuuline on ülemisel korrusel istuda ning õlad lähevad korralikult päikese käes punaseks.
Paadisõit oli imeline. Võrreldes Blue Grottoga ei olnud küll vesi sama helesinine, kuid hind poole soodsam (4 eurot) ja palju rohkem mida vaadata. Lõpuks sain oma selfiekepikest ka kasutada :D Järgmisel pildil ongi kurikuulus Azure´i Window ja natuke põnevat maastikku. Nendes pisikestes augukestes oli üllatavalt palju meresoola ladestunud... Meil vedas, et jõusime nii varajasel kellaajal, sest selleks ajaks, kui hakkasime ära minema oli sinna juba väga palju turiste kogunenud.
Järgmisena otsustasime teha peatuse Marsalforni linnakeses. See on üsna sarnane teistele Malta mereäärsetele kalurilinnadele - palju pisikesi värvilisi paadikesi ja restorane. Leidsime sealt väga ägeda kommipoe/kohviku, kuid sealsed hinnad on päris krõbedad.
Viimasena läksime randa :) Kõhud olid juba nii tühjad, kuid ühtegi restorani ega kohvikut ei olnud, kõigest üks toidukäru, mis müüs friteeritud sügavkülmutatud toitu. Pinke ka ei olnud. Istusimegi kivi peal pappkakarbid käes ja sõime sõrmedega friikartuleid ja kanasašlõkki.
Cominol käisime eile. Samamoodi ärkasime kell 6.00, et võimalikult vara kohale jõuda. Seda enam, et seal tuleb jala ringi seigelda, sest busse ei liigu. Muide, Comino saarekesel elab ainult 1 perekond. Sinna sõidavad palju pisemad praamid (kui neid võib üldse nii kutsuda :D) ja pilet maksab edasi-tagasi 10 eurot. Jällegi oli hommikul mõnus rahulik, saime Blue Lagoonis paar pildikestki teha, ilma et sada võõrast inimest kaadrisse jääks.
Ei saa mainimata jätta, et ülejäänud saar nägi väga õune välja. Justkui oleksime kuskile kõrbesse sattunud ja ainus märk elust on ringi siblivad sisalikud (neid oli seal vist mustmiljon :D). Kõndisime saarekesele ringi peale umbes 2 ja poole tunniga, arvestades seda, et teeolud on väga kehvad ja kohati täiesti olematud.
Olgu, üks kaunis hotellike jäi ka silma, aga praegusel hooajal on see suletud. Kõigest hoolimata, pean tunnistama, et ma pole oma elus veel siiani nii maitsvat jäätist ning tortillat söönud, kui Blue Lagooni ääres :) :) Pildi pealt küll ei paista, aga mõned hullud juba ujusid seal 17 kraadises vees.
Teel Maltale tagasi, teeb miniatuurne praamike veel ühe ringikese Comino saare koobaste lähedal. Sealne vesi on ikka uskumatult sinine ja läbipaistev.
Kuna olen ise oma kõrvaklapid koju unustanud, siis rõõmustasin väga, et turistibussis need "tasuta" sain. Tahtsin Cominole sõites bussis teel sadamasse ja tagasi muusikat kuulata, aga selgus, et needsamad kõrvaklapid ei kõlba mitte kuhugi, Isegi kui ma oma telefonis muusika kõige valjema peale panen, pole nendest eriti hästi midagi kuulda :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar